Skip links

Võrkkotid ja nende kasutus

Kultustoode, mille tõus ja langus käib koos kilekoti languse ja tõusuga.

Kuidas kõik alguse sai?

Võrgutaoliseid kotte on ajaloos kasutanud paljud kultuurid. Näiteks Tšehhoslovakkias sai nöörkottide tootmine alguse 1920. aastatel Jaro J. Rouseki ettevõttes.

Varem valmistasid nad juuksevõrke, kuid tänu moesuuna muutustele, mis soosis lühemaid soenguid, sai alguse ettevõtte uus õitseng – käsitsi valmistatud ostukotid, mida kudusid naised kodus põhitöö kõrvalt või lapsed. 

Nöörkotid said läbi oma kerguse ja kompaktsuse kiiresti populaarseks. 1920ndate lõpus hakati nöörikotte tootma Šveitsis ja Itaalias ning levisid kiiresti ka Kanadas, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ja Põhja-Aafrika riikides.

Ida-Saksamaal olid kasutusel mitmevärvilised ja nahast käepidemetega ostuvõrgud, mida valmistati vahatatud puuvillasest niidist. 1970. aasta keskpaiga naftakriisi tagajärjel oli plastikust ostukotte poodides harva saada. Võrkkotid võtsid vähe ruumi, mistõttu oli neid mugav kaasas kanda ning mis olid mahukad ja tugevad.

Lääne-Saksamaal vähenes võrkkoti kasutamine 1970. aastate lõpupoolel, kuna poodides hakkasid massiliselt levima kilekotid, kuid jätkuvalt kasutati neid Saksa Demokraatlikus Vabariigis.

Võrkkotid olid populaarsed Venemaal ja kogu Nõukogude Liidus, kus neid kutsuti  “avoska”. Nimi “avoska” tuleneb sõnast “avos”, mis on ebamäärase õnne ootuse väljendus. Tõlkena tähendab see erinevates kontekstides “igaks juhuks”, ”loodetavasti” jne.

Mõiste pärineb 1930. aastate tarbekaupade puuduse kontekstis Nõukogude Liidus, kus kodanikud võisid enamik põhiostudest teha vaid tänu õnnele. Väike ja kerge avoska oli igaks juhuks taskus, juhuks kui õnn naeratab.

Avoska oli nõukogude igapäevaelu oluline kultuurinähtus. Sünteetiliste materjalide tulekuga hakati neid valmistama ka venivast kunstmaterjali nöörist, nii et väga väikese võrgu saaks venitada väga suureks ja mahukaks kotiks.

Uus ring

Kilekottide populariseerimise tagajärjel avoskade kasutamine vähenes, kuni kadus sootuks. Keskkonnaprobleemide teadvustamine, üldine retromood ja poliitilised suunad on praeguseks andnud aga uue tõusu ja mõtte võrkkottidele mitmetes riikides.

 

Meie koome avoskad kalavõrgu kudumise tehnikas, hoidmaks elus vanu traditsioonilisi käsitöövõtteid.