Ostukorv 0
Rõivaid on moel või teisel puhastatud sestsaati, kui need välja mõeldi. Vaevalt, et hügieenikaalutlused sel kaugel ajal primaarsed olid, pigem oli eesmärgiks kõiksugu söödikutest vabanemine.
Päris alguses (ja me räägime ajast kümneid tuhandeid aastaid tagasi) ei kasutatud kehakatete puhastamiseks vett, vaid need peksti lihtsalt vastu kive pehmeks ning hõõruti liivaga.
Vett hakati kasutama hiljem, ning algselt riputati rõivad lihtsalt kosest või joast langeva vee alla. Hiljem, kui avastati, et puutuhast ning ohvriloomade rasvast on võimalik kokku keeta midagi seebilaadset, kolis pesupesemine tasahilju ka rahulikemate vete – jõgede-järvede juurde.
Aegamööda tekkisid ka esimesed abivahendid selle füüsiliselt üsna kurnava töö (mida see tol kaugel ajal kahtlemata oli) kergendamiseks – pesumõlad, millega sai pesu vees liigutada; pesulauad, mis kergendasid rõivaste nühkimist jne.
Ajad möödusid, elujärg paranes ja inimesed muutusid mugavamaks. Vana Rooma jõukamad linnakodanikud ei viitsinud enam ise aega ega energiat pesupesule kulutada ja nii tekkisid seal tuhatkond aastat enne meie ajaarvamist esimesed pesemisteenust pakkuvad pesumajad. Järk-järgult täiustati katse-eksituse meetodil ka pesuvahendeid, st. seepi.
Muide, ühe legendi kohaselt olevat seep oma nime saanud Rooma lähedal asuva Sappo künka järgi. Seal asus loomade ohverdamispaik ning kui loomade kehad peale ohvritalitust kremeeriti, olevat tilkuv kuum rasv segunenud lõkkest pärit puutuhaga ning voolanud alla Tiberi jõkke, kus naised pesu pesid. Ja oh imet – nende naiste pesu, kes pesid ohverdamiskoha lähedal, läks märksa puhtamaks kui nendel, kes veidi eemal ülesvoolu pesu pesid. Mine tea, palju selles müüdis tõtt on (seebi leiutajateks peetakse ka muistseid keldi hõime), aga ilus lugu on see sellegipoolest.
Veidi vähemromantiline legend räägib, et seep sai oma nime Itaalia linna Savona järgi, kus IX saj. e.m.a seepi üsna arvestatavates kogustes toodeti.
Niipalju nimest. Ajalooliselt on tõestatud, et tuhast ja rasvast seepi keedeti aga juba 2800-aastate paiku enne meie ajaarvamist.
Üks huvitav fakt veel – seep seebiks, aga peale selle kasutati ka “pesutõhustit”. Ja selleks oli kas inimeste või loomade uriin (ehk siis selles sisalduv ammooniumkarbonaat). Algselt Idamaades kasutusele võetud nipp, mis levis aegamööda ka Õhtumaadesse.
Keskaja kohta kasutatakse mõnikord väljendit “pime keskaeg”. Pime oli see ka hügieeni mõttes. Kui antiik-Kreekas ja vanas Roomas oli hügieen au sees ning avalikke kümblusasutusi ja pesumaju võis linnadest leida igalt poolt, siis keskajal millegipärast inimeste arusaam puhtusest muutus. Linnad muutusid ülerahvastatuks, roiskvesi ja käimlasaadused jooksid otse tänavatele, pesta ei viitsitud enam ei ennast ega ka riideid. Kroonikute väitel pesti rõivaid kõigest korra iga paari-kolme kuu tagant.
XV – XVII sajandil jätkasid inimesed hirmu tundmist vee ja pesemise ees. Aga vähehaaval hakkas see muutuma, ja huvitaval kombel tänu moele. Esmalt hakkasid oma ihupuhtusele ja rõivastusele enam tähelepanu pöörama aadlikud, kes tahtsid räpasest pööblist veelgi enam eristuda ning rõhutada oma kõrgemat päritolu heledama jume ja puhtama rõivastusega. Väike moeveidrus läks aga käest ära ning lõppes kogunisti sellega, et mõned arstid hakkasid aadlikele soovitama enda regulaarset (ennekuulmatu!) pesemist.
Pesumaju linnades oli ja tekkis vähehaaval juurde. Siiski pesti üsna suures osas pesu ka kodudes, kus see oli tõsine ja selgamurdev töö:
pesu leotati, keedeti, küüriti, loputati,
küüriti ja nühiti uuesti,
loputati, väänati jne.
Suuremates majapidamistes ronisid pesijad pesupalisse ja sõtkusid pesu jalgadega seni, kuni see enam-vähem puhtaks läks.
Kuna seep oli väga kallis, siis pesu pesemisest üle jäänud seebivesi anti vaestele, et ka need oma seljariided natuke puhtamaks saaksid.
Maakohtades kasutati pesemiseks endiselt vana head jõekallast, kus voolav vesi pool tööd ise ära tegi. Natuke karmim oli see muidugi talvel, kui veekogu kinni jäätus, aga pesu ei jäänud pesemata ka siis.
Lisaks tavapärasele pesupesemisele korraldati kaks korda aastas ka nn. “suurpesu” – see oli religioosse taustaga rituaal, mis kestis kolm päeva (need sümboliseerisid vastavalt Põrgut, Puhastustuld ja Paradiisi). Suurpesu oli puhastumise sümbol, puhtuse võit räpasuse üle. Analoogseid rituaale eksisteeris ka Aasias ning nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas.
XVIII – XIX sajandil hakkas puhtus muutuma vähehaaval staatuse sümboliks. Sagedasem (nii enda kui rõivaste) pesemine muutus moeasjast asendamatuks tegevuseks eriti peale seda, kui teaduse arenedes avastati XIX sajandi keskel bakterid ning hakati nägema seost hügieeni ja nakkushaiguste esinemissageduse vahel.
Umbes sel ajal loodi ka esimesed pesumasinad. Algselt olid need puidust vannid käsitsi ringiaetavate puitlabadega ning need paigutati avalikesse pesumajadesse. Pesu pesemiseks pöörleva trumli kasutamise idee pärineb juba aastast 1782, aga esialgu see mõte suuremat poolehoidu ei leidnud.
Esimene elektriline pesumasin loodi 1908 aastal USAs. Tehnoloogia arenes, inseneride mõte lendas ja 1920-ndate paiku keerati pesumasinate trumlid horisontaalasendisse, 1950-ndatel lisati küttekeha pesuvee soojendamiseks ning mõeldi välja ka pesu tsentrifuugimine (algselt paiknes tsentrifuug eraldi trumlis, kuid hiljem lisati see funktsioon pesumasina põhitrumlile). 1960-ndatel aastatel olid pesumasinad juba üsna kaasaegsed – paari nupulevajutusega soojendasid need vee, pesid, loputasid ning tsentrifuugisid. Samal kümnendil tulid ka esimesed eestlaetavad pesumasinad.
Üsna samaks on kõik jäänud tänapäevalgi. Muidugi, tehnoloogia täiustudes muutuvad ka pesumasinad järjest targemaks (arvutiajastu lisas neile mikroprotsessorjuhtise ja õppimisvõime) ja keskkonnasõbralikumaks, tarbides üha vähem vett ning energiat.
